Kõige tähtsam reegel: keedukartulid tuleb korralikult kurnata, kaaneta pott paar minutit kuumal pliidil hoida, et keeduvesi mugulatest välja auraks, aeg-ajalt raputage. Kaant ei tohi enam tihedalt peale panna, vajadusel katta pott puhta rätikuga. Kui see pisisasi meelest lasta, jõuab ka kõige tahedam toidukartul lauale vesise plönnina. Ilma kaaneta kuumutades jäävad aga kartulid muredad.

Levinuim rahvatarkus on, et varased kartulid pannakse keeva vette ja vanad külma.Kui kartul on väga murenev, võiks panna külma vette, sest siis soojenevad mugulad koos veega aegamisi.

Perenaiste esimene viga tulevat sellest, et potti pannakse liiga palju vett. Kui siis potitäis keema läheb, hakkab vesi üle pritsima ja perenaine keerab tule vaiksemaks. Keetmiseks sobib email- või teraspott, mis on nii suur, et 1/3 jääb tühjaks kui vesi ja kartulid on potis. Kartulit peab keetma kiiresti ja ägedal tulel. Mida aeglasemalt kartulid keevad, seda enam lähevad nad vesiseks.

Meresool või mineraaliderikas vesi võib keetmisel mugulate tumenemist põhjustada.

Soola võiks panna pigem natuke rohkem kui vähem, umbes 7-8 g ühe liitri kohta.

Kartul sisaldab keskmiselt 75% vett, 1,2% valku, 0,16% rasva, 20,7% süsivesikuid ja 0,8% tselluloosi ning jääkaineid. Peale selle sisaldab kartulimahl sidrun- ja piimhapet, mitmesuguseid soolasid (peamiselt kaaliumisoolasid).

Kartulis on palju tärklist (12–17%). Tärklis on kasulik soolestikule, sest selle lagunemisel erinevate soolebakterite mõjul tekib võihape, mis aitab võidelda mitmete soolehaigustega, sealhulgas ka jämesoolevähiga.

Kartul ületab kalorsuselt tunduvalt teisi köögivilju. Valku on vähe (1–1,5%), aminohappelise koostise poolest on kartuli valk lähedane loomsele valgule.

Kartul sisaldab mineraalaineid ja vitamiine, mille hulgas on tähtsamad kaalium ja C-vitamiin. Värske kartul sisaldab keskmiselt 30 mg C-vitamiini ja ületab selle poolest näiteks viinamarju kuni kümnekordselt. 200 grammi toorest kartulit sisaldab päevase C-vitamiini normi. Hilised kartulisordid on vitamiinirikkamad.

Keeda kuumas vees.

Suured vitamiinikaod tekivad siis, kui hoiame kartuleid toatemperatuuril. Keetmisel saab C-vitamiini kadu tunduvalt vähendada, kui panna kartul keema kuuma vette. Hästi säilivad vitamiinid aurutamisel ja praadimisel. Valguse käes hoitud kartulis tekib solaniin, mis võib põhjustada mürgitust.

Toore kartuli mahla on aegade jooksul kasutatud mitmete haiguste ravimiseks, nagu näiteks haavandtõbi, kõhukinnisus, mitmesugused nahahaigused.

Peale mitteroheliste mugulate on kartuli kõik muud taimeosad mürgised. Rohkete idudega või päikese käes roheliseks muutunud kartul sisaldab palju solaniini, mis väikeses koguses on põletikuvastane, kuid suuremas koguses toksiline.

Allikas: Eesti Maaviljeluse Instituut EVIKA