Hetkel müüme järgnevaid kartulisorte:

• Laura
• Folva
• Madeleine
• Vineta
• Rosagold
  

Pane tähele!

• Noori värskeid kartuleid on kergem puhastada, kui asetada need enne 10–15 minutiks külma soolasesse vette.
• Pane idudeta (sügisesed) kartulid keema keevasse vette, idanenud (kevadised) kartulid koori ja pane külma veega keema.
• Kartulid ei tumene keetmisel ja maitsevad paremini, kui lisada keeduvette veidi piima.
• Kartulite maitset saab parandada, kui keeta neid enne ühes vees, valada see ära ja asendada uuega.
• Keedetud kartul on maitsvam, kui lisada keeduvette tillivarsi, paar küüslauguküünt ja väike tükike loorberilehest.
• Et praekartul oleks krõbeda koorikuga, tasub neid pärast koorimist külmas vees pesta, puhta rätikuga kuivatada ja kuumas rasvaines praadida.
• Vett olgu kartulite keetmisel nii palju, et see neid vaevalt kataks. Keetmise aeg on 20–25 minutit. Kurna pärast keetmist (kui ei ole võimalik aurutada) kartulid ja aseta peale kokkupandud puhas käterätt, siis kastrulikaas. Kastrulist väljuv aur läheb rätikusse ja kartulid jäävad kuivaks. Enne vaagnale asetamist raputa kartuleid potis.
• Külmunud kartulite magus maitse väheneb, kui hoida neid enne tarvitamist 5–7 päeva toatemperatuuril.
• Kartulipudrule ei lisata külma piima, see muudab pudru halliks.
• Kartulikotletid tulevad õhulisemad, kui neile pisut soodat lisada.
• Et koorega kartul keetmisel ei lõheneks, lisatakse keeduvette soola või äädikat.

Monaco - A-tüüp.
Väga varajane. Piklikovaalse kujuga. Mugul suur. Kollase koore ja sisuga. Keeduomadustelt tänkjas, pooljahune.

Vineta - A/B-tüüp.
Varajane. Ümara kujuga, kollase koore ja sisuga lauakartul.

Laura - B-tüüp.
Hiline. Pikliku kujuga sile lauakartul. Punase koore ja kollase sisuga.

Folva - A/B-tüüp.
Keskvarajane. Kindel ja usaldusväärne sort erinevaks kasutusotstarbeks. Ovaalse kujuga, keskmise suurusega kuni suured mugulad, kollase koorega ja kollase sisuga. Suhteliselt varajane mugulate moodustumise võime. Suurepärased keeduomadused. Ideaalselt sobib friikartuliks.

Sava - A-tüüp. Väga kõrgete kvaliteedi näitajatega sort. Hilisem võrreldes Folvaga. Ovaalse kujuga, kollase koore ja sisuga, väga madalate silmadega mugulad, eriti hinnatud koorijate poolt. Suurepärased keetmisomadused.

Flavia - B-tüüp.
Väga varajane, katteloori all kasvatamiseks sobiv lauakartul. Piklik-ovaalsete väga madalate silmadega, kollase koore ja helekollase sisuga mugulad.

Princess - A/B-tüüp.
Keskvarajane kuni varajane, kollase koore ja sisuga, madalate silmadega, väga ilusate mugulatega. Väga heade maitseomadustega.Hea säilivusega. Hea kooritavusega, mittelagunev kartul, sobib ka salatiks ja praadimiseks.

 Madeleine- A/B- tüüp.

Varajane-keskvalmiv. Kollase koore ja sisuga, kujult ovaalsed, ühtlase suurusega. Madalate silmadega. Väga heade maitseomadustega . Sobib ka prae- ja friikartulite valmistamiseks.

Rosagold- A/B- tüüp.

Hilisepoolne, punase sileda koore ja kollase sisuga. Silmad on pindmised. Sobib keedukartuliks, praekartuliks, friikartuliks. Keetmisel ei lagune.  Maitseomadused väga head. 

A-tüüp: vähelagunev lauakartul. Sobib salatikartuliks, see on tahke ja kõva, pisut kleepuv ja vesine ega kee katki. Salatikartuli puhul ongi oluline, et see ei laguneks keetes ära ega võtaks liiga palju koort sisse.

B-tüüp: vähelagunev lauakartul, mis keeb küll pehmeks, aga jääb terveks. Kõige universaalsem kartul. Eestis kannab nimetust tavaline lauakartul, vähejahune, keeb ühtlaselt pehmeks ega lagune keetes. "Laura"

A/B-tüüpi kuuluvad "Princess", "Folva", "Vineta","Madeleine", "Rosagold"

C-tüüp: kuivainerikas lauakartul, mis keetmisel laguneb. Eriti hästi sobib just pudru- ja püreekartuliks. Eestis - jahune lauakartul.

B/C-tüüpi kuuluvad "Maret", "Piret", "Anti", "Ants", "Reet", "Varajane kollane", "Asterix".

D-tüüp: sobib spetsiaalsete kartulitoodete valmistamiseks, sobib pudru tegemiseks, jahune ja hästi kuiv, laguneb keetes peaaegu täielikult.

C/D-tüüpi kuulub "Ando".

Kõige tähtsam reegel: keedukartulid tuleb korralikult kurnata, kaaneta pott paar minutit kuumal pliidil hoida, et keeduvesi mugulatest välja auraks. Kui see pisisasi meelest lasta, jõuab ka kõige tahedam toidukartul lauale vesise plönnina. Ilma kaaneta kuumutades jäävad aga kartulid muredad.

Levinuim rahvatarkus on, et varased kartulid pannakse keeva vette ja vanad külma. Pärast omal nahal katsetamist soovitab Rosenberg panna siiski mõlemad keevasse vette. Ainult kui kartul on väga murenev, võiks panna külma vette, sest siis soojenevad mugulad koos veega aegamisi.

Perenaiste esimene viga tulevat sellest, et potti pannakse liiga palju vett. Kui siis potitäis keema läheb, hakkab vesi üle pritsima ja perenaine keerab tule vaiksemaks. Kartulit peab keetma kiiresti ja ägedal tulel. Mida aeglasemalt kartulid keevad, seda enam lähevad nad vesiseks.

Soola võiks panna pigem natuke rohkem kui vähem, umbes 7-8 g ühe liitri kohta.

Kartul sisaldab keskmiselt 75% vett, 1,2% valku, 0,16% rasva, 20,7% süsivesikuid ja 0,8% tselluloosi ning jääkaineid. Peale selle sisaldab kartulimahl sidrun- ja piimhapet, mitmesuguseid soolasid (peamiselt kaaliumisoolasid).

Kartulis on palju tärklist (12–17%). Tärklis on kasulik soolestikule, sest selle lagunemisel erinevate soolebakterite mõjul tekib võihape, mis aitab võidelda mitmete soolehaigustega, sealhulgas ka jämesoolevähiga.

Kartul ületab kalorsuselt tunduvalt teisi köögivilju. Valku on vähe (1–1,5%), aminohappelise koostise poolest on kartuli valk lähedane loomsele valgule.

Kartul sisaldab mineraalaineid ja vitamiine, mille hulgas on tähtsamad kaalium ja C-vitamiin. Värske kartul sisaldab keskmiselt 30 mg C-vitamiini ja ületab selle poolest näiteks viinamarju kuni kümnekordselt. 200 grammi toorest kartulit sisaldab päevase C-vitamiini normi. Hilised kartulisordid on vitamiinirikkamad.

Keeda kuumas vees.

Suured vitamiinikaod tekivad siis, kui hoiame kartuleid toatemperatuuril. Keetmisel saab C-vitamiini kadu tunduvalt vähendada, kui panna kartul keema kuuma vette. Hästi säilivad vitamiinid aurutamisel ja praadimisel. Valguse käes hoitud kartulis tekib solaniin, mis võib põhjustada mürgitust.

Toore kartuli mahla on aegade jooksul kasutatud mitmete haiguste ravimiseks, nagu näiteks haavandtõbi, kõhukinnisus, mitmesugused nahahaigused.

Peale mitteroheliste mugulate on kartuli kõik muud taimeosad mürgised. Rohkete idudega või päikese käes roheliseks muutunud kartul sisaldab palju soloniini, mis väikeses koguses on põletikuvastane, kuid suuremas koguses toksiline.